Jeesus kasutab väljendit “iket enese peale võtma”, mis tähendab tolleaegsete arusaamade kohaselt kellegi õpetust omaks võtma. Ikke all mõistetakse kellegi võimu all olemist ja seda kui koormat. Ike oli ka tööriist, mida kasutati veoloomade juhtimiseks ja rakendamiseks adra või vankri ette.
Jüngrid pidid ootama, jääma Jeruusalemma nelipühapäevani, mitte ainult nende endi ettevalmistuseks, vaid sellepärast et nad pidid ootama, kuni Issandat kirgastati. Ja niipea kui teda oli kirgastatud, mis siis juhtus?
On 10.aprill 2020, Suure Reede hommik. Olen üksinda kodus ja osalen interneti vahendusel Kohila Koguduse jumalateenistusel, mille käigus toimub ka leivamurdmine. Murran leiba ja joon karikast ning kogen Jumala erilist ligiolu.
Vanas Testamendis on palju räägitud paastumisest kui meeleparanduse ühest osast. Paast kuulus patuahetsuse juurde alati, kui Iisraeli rahvas oli järjekordselt ära unustanud oma Issanda ja käinud ebajumalate kannul.
Piibli lehekülgedel leidub vaikust omajagu. Vaikus on miski, mis peab sündima. Vaikus on see, kuhu tuleb minna, kas ajutiselt või alatiseks. Korraks inimeste juurest või päriselt Jumala juurde. Tollest vaikusest ei tea me eriti palju.
Oleme astunud uude aastasse. Soovin kõigile Jumala armu ja rahu! Me ei tea, mis täpselt on meid ootamas eelolevates päevades, aga Kristusega koos teed käies on meil julgus ja lootus. Usaldades ja paludes Jumalat võime teada, et ilma Jumala teadmata ei sünni meie elus midagi. Tema on troonil ja valitseb. Read more…
Armas Allika kogudus ja sõbrad! Inimkond on elanud Kristuse taastuleku ja lõpliku lunastuse ootuses alates ajast, kui Jeesus võeti üles taevasse. Selles lootuses on püsinud Kristuse kogudus, kes astub advendiajaga taas uude kirikuaastasse.
Iga inimese elus on hetki, mil me tunneme, et oleme üksi, et keegi ei saa, ei oska meid aidata. Meid ümbritseb talumatu pimedus, meid rõhub sõnulseletamatu raskus. On tunne, et tahaks kõik jätta sinna paika.